PRESS

EI OLE VIST MIDAGI UUT SIIN PÄIKESE ALL... 

Postimees.ee (original article)
January 30, 2007

Juba kolmandat aastat järjest tuuritab Vanemuine koos orkestri, mitmekümnepealise koori ja säravate kodumaiste muusikaliartistidega mööda Eestit, et esimest korda muusikaliaariaid kuulama sattunud hea õnne korral muusikaliusku pöörata.

Kontserdi hiilgavaima etteaste tegi Broadwaylt taas Eestisse lennutatud Tony Vincent, kes avaloos
rokkis koos Helen Hansberg (vasakul) ja Laili Jõgiaasaga.
Foto: Mihkel Maripuu

Tõtt-öelda pani suurteatri otsus jälle muusikaliturneele minna mind kulmu kergitama: alles paljud neist solistidest Tallinnas laulukaare all tuntud muusikalihitte ju esitasid. Tõsi, möödunud suvel jäi see vaid Andrew Lloyd Webberi keskseks – nüüd meenutas Vanemuine oma kavavalikus, et on teisigi häid muusikalimeistreid.

Näiteks Frederick Loewe («Minu veetleva leedi» avamäng), Leonard Bernstein («West Side Story‘i» üliraske «Maria» Koit Toome esituses) või Benny Andersson ja Björn Ulvaeus («Chessi» hingekriipiv «Anthem» Lauri Liivi esituses). Ent kas säärastest kontsertidest juba väsima ei hakata?

Kontserdi vaieldamatu staar ja ühtlasi tänavune tõmbenumber on Londonis, New Yorgis või Las Vegases töötav muusikaliilma uusikoon Tony Vincent, kelle võimsaim etteaste jäi kavalehelt üldse välja. Et oleks üllatusi. Nimelt laulis artist lisalooks Queeni raju rokiloo «We are The Champions» (muusikal «We Will Rock You»). Ja selles, maailmahõngu koju toomise mõttes on kontserdi jõudmine Pärnu või Jõhvi elanikeni tervitatav.

Kuuldavasti on mõlemad kontserdimajad väljamüüdud, et rahvas saaks oma kõrvaga veenduda, kui vingelt suudavad laulda meie muusikud (Liiv, Toome, Gerli Padar, Janika Sillamaa, Siiri Sisask) ja milline on maailmatase.

Kahju vaid, et Estonia kontserdisaalis ei suutnud tohutu koor solistidele kõlalist konkurentsi pakkuda, sumbudes oma partiiga aeg-ajalt lihtsalt orkestri kõlasse.

Ent nüüd ka piinlikumast poolest, mis taotletud pidulikkusele vee peale tõmbab ja sellele tahes-tahtmata haltuura maigu juurde annab.

Ma saan aru, et Kreisiraadio istub sügaval rahva südames ning alati, kui kas või ükski neist – praegu näiteks muusikalikontserdi dirigent Tarmo Leinatamm – huuled prunti ajab ja mingi totaka irve või žestiga maha saab, kukub teda haruharva nägev publik laginal naerma ja vaimustusest jalgu trampima. Sellest saab dirigent-riigikogulane kui tsirkusekloun uut hoogu juurde… Ja veiderdamine jätkub.

Heli ja pildi sümbioos on olematu: solistide vokaalne pingutus kaotab tähenduse ja veenvuse; esiplaanile tõuseb vahetevahel isegi dirigeerimist katkestava (kiitus orkestrile, kes dirigendita suurepäraselt hakkama saab!) veidriku klounaad. Ja nii juba kolm aastat järjest.

Talle sekundeerib figarolikult kõikjale jõudev õhtujuht Mart Sander, kes võiks kodumaise teatri sünnist

19. sajandil rääkima jäädagi, kui ei kohtaks publiku hulgast nõudlikke pilke, mis talle ehk meenutavad, et kuulama on tuldud siiski muusikaliartiste.

Vanemuise muusikalikontsert «Memory»

28. jaanuaril Estonia kontserdisaalis